Mulle hakkab järjest enam tunduma, et eelmiste aastate Studenttouriga Hawaiil käiad on püüdnud elust siin saarel palju lillelisema mulje jätta, kui see tegelikult on. Finantspoolest kohe kindlasti. Kui palju tulek siia siis maksma läks?
159 liitumistasu - mille mina õnneks uute sponsorite lisandumise(?) tõttu tagasi sain, paljud aga mitte
686 Studenttouri programmitasu
120 viisalõiv
1004 lennupiletid
1000 taskuraha
Seega kokku 2810eurot. Kohustuslik taskuraha oli küll $1000, aga kuna enamus võtsid sama summa eurodes, siis igaks juhuks arvestasin ka mina varuga. Ja hästi tegin - raha kaob siin nagu vesi sõelast. Kus kohast teised selle raha võtsid, ma ei tea, mina küsisin igatahes võlgu ning sellest on saanud üks suur ja terav okas mu südames. Kuna eelmiste aastate osalejad lubasid, et miinusesse siin ei jää ja kohusetundliku eestlase töövaimuga võib end isegi kahekordselt tagasi teenida, ei osanud ma esialgu muret tunda. Arvasin, et kui ainult võla kustutatud saan on ka hästi, sest elamus ja võimalused, mida Hawaii pakub, on kirjeldamatud. Nüüdseks olen olnud siin juba kuu aega ning rahad on päris otsas. Esimene nädal oli kõige kulukam. Kuna kõik rääkisid kui meeletult odav siin on, kui ilusad riided ja kui suur valik ning soovitasid kohvrisse pakkida nii vähe riideid kui võimalik ja nii palju Eesti toitu kui kaalu järgi mahub (sest ainult tervislik toit on kallis), siis nii ma ka tegin. Kohale jõudes saabus aga koos minuga ka paanika- riided on küll odavamad, kuid mitte NIIII odavad, et enda garderoobi piisavalt varustada ja kuna ma reaalselt pakkisin oma kohvrisse ühe kleidi, ühed lühikesed püksid ja pluusi, trennikomplekti ning ühe paari pikemaid soojemaid riideid, polnud mul siin midagi sobilikku isegi tööintervjuule panna. No ja nagu reeglikohaselt ikka, kui midagi on väga vaja, siis seda poest ei leia, ilusat kohe kindlasti mitte. Siiski, midagi oli vaja selga panna ja nii ma ostsin natuke mõttetut kraami kokku, alustades Crocsidega, mis näevad välja koledad kui öö ja lõpetades suure tumehalli kübaraga, mis alguses tundus nii lahe ja fashion ning nüüd ma isegi ei tea kus see vedeleb. Vähemalt on päikesekreemid ja aftersunid odavad, näiteks Australian Goldi omad Walmartis 7-10dollarit, Eestis samad 20-30eurot. Ja paar päeva tagasi maksime ka juuli üüri ära, 218.75 inimese kohta, kokku 1750dollarit kuu. Seega raha ainult kulub, kulub, kulub...
 |
| Minu, kui ainukese täisealise meie korteris (21), rõõm käia alkoholi ostmas |
 |
| Esimest korda elus leidsin endale asicsid mida julgeks ka jalga panna. Niii ilusad ! |
 |
| Ben&Jerry's 2 for $7. Olge siis valmis, ma tulen 100 kilosena tagasi |
Tööst niipalju, et minu otsingud kestsid kaua.
1. Olen nüüd prillipoes ametlikult ja mulle täitsa meeldib seal üksi asjatada. Kassad on head, mitte küll nii suured kui kohalikel, aga piisavalt suured, et hakata pärast teist palgatsekki commissionit teenima, muidu 8dollarit tunnis. Palka makstakse siin iga kahe nädala tagant. Mõnes kohas isegi iga nädal või iga päev. Kahjuks antakse mulle seal ainult 2x nädalas 5-6h tööd. Nende elustiili juures täiesti normaalne, meid aga ära ei toida.
 |
| Minu kiosk keskuse 2.korrusel. Katust peakohal pole - kui sajab vihma saan ligumärjaks ja üks hommik tervitas lind mind plärtsuga :) |
3. Karaoke Hut'i, millest varem kirjutasin, helistasin pooleteise nädala jooksul 7-8 korda, iga kord sain sama vastuse: ''Omanik pole siin, helista homme tagasi''. Polnud kasu ka sellest, kui palusin, et ta ise mulle helistaks või küsisin paremaid kellaaegu omaniku tabamiseks. Kuna seal kohal käies kiitis manager mu iseloomu ja välimust vähemalt 20minutit, arvasin naiivselt, et olen seal juba ühe jalaga tööl. Eile aga nägin, et nad olid craigslisti uue töökuulutuse üles pannud ja see tähendab ainult seda, et ka nemad, nagu enamus teisi häid kohti, ei taha nii lühikeseks ajaks kedagi välja koolitada, seega loobusin.
4. Ja siis sai minust turumutt. Päriselt :D Mirjam sai meie kodust üle tee olevasse Duke's Marketisse heli järgi vilkuvaid t-särke müüma. Sellele omanikule kuuluvad mitmed erinevad kioskid nii Duke's Marketil kui ka Ala Moana keskuses (seal kus mu prillipood). Töökorraldus on natuke keerulisem- päevad 12h pikad, palka pole. Teenid 25-30% oma müügi pealt, aga kuna eelnevatel aastatel on Studenttouri inimesed seal töötanud ja ühed Läti tüdrukud olid puhta rikkaks saanud, otsustasin helistada. Omanik oligi kohe nõus mind koolitama hakkama, aga mitte t-särgi kioskisse, vaid hoopis magnetkäevõrusid müüma. Need olid mu elu kõige piinarikkamad kaks päeva. Asi lõppes sellega, et pärast esimest 12tunnist proovipäeva kõndisin ma terve tee Ala Moanast nuttes koju, sest ma olin lihtsalt niiii väga väsinud juhendaja pidevast näägutamisest ja kritiseerimisest. Lühidalt seletades need magnetkäevõrud parandavad inimese tasakaalu, painduvust, reaktsiooniaega, üleüldist enesetunnet, lihasvalusid jne. Minu tööks oli ühte koguaeg näpus hoida ja kioskist mööda kõndivaid inimesi testi tegema kutsuda. ''Hello, quick test, 5seconds, come, try!!! Have you tried this one? Do you know what it is? Don't be a sceptic!!!!!" Ma tõsiselt tundisin end nagu kuskil Türgi turul töötavat ja kui ma isegi sain mõne ohvri leti äärde, ei osanud ma ühtegi hinda öelda, sest need pidi ise välja mõtlema. Mingi vahemik ja miinimumhind oli muidugi ette antud, aga need võrud ei olnud 10-20dollarit, need olid 50-250 dollarit ja nii ma saingi vasta päid ja jalgu, kui ei osanud isegi riidekvaliteedi järgi vahet teha, kas see konkreetne inimene peaks sama võru saama 70 või 100dollari eest. Minu lohutuseks quittis ka Mirjam, nüüd on ainus mure kuidas oma 184 dollarit kätte saada.
5. Siis tegin endale väheke kobedama CV, lisades palju valeinformatsiooni ja suuuurema pildi endast ning läksin uuesti tipikohti jahtima. Ala Moana 4.korruselt leidsin nii mõnusaid restorane, ühel oli isegi craigslistis kuulutus üleval. Sain ühe nibin-nabin ''jah'' kätte, kuid nad palusid siiski mul nädala lõpuni kannatlik olla ja lubasid tagasi helistada kui asi kindel on. Seda kõnet ei tulnud...
6. Ja siis, kui olin valmis juba Mäki uksest sisse astuma ja end neile pakkuma, sain Karmeni kaudu Hawaii Kawaii poekeses jutule. Neid poode on Waikikil kolm tükki ja Karmen on seal töötanud juba kuu aega. Nädal aega tagasi avasid nad kolmanda ja sellega kaasnes ka vajadus tööjõu järele. Täna käisin intervjuul ja see on kõige armsam kohake terves maailmas!!! Minu pood asub Hiltoni linnakus, mis on lihtsalt niiiniii ilus, täis palju erinevaid butiike ja kohvikuid ning juba homme kell 10 pean jälle seal olema, et oma praktikaga alustada. Lõpuks lõpuks ometi võin ma rahuliku südamega magama minna, sest see töö on 40h nädalas ja nälga ma enam ei jää :)
-----------------------------
Jaanipäeva veetsime koos kõigi eestlaste ja haikaladega imeilusas Makapuu rannas, magasime lageda taeva all, kaisus sipelgad ja muud tegelased...
 |
| Early birdid varakult ootel |
 |
| Viimased asjad kotti ja minek |
 |
| Minu ilusad roomied - Mirjam ja Karina |
 |
| Meie ja meie poisid :) |
 |
| Love it |
 |
| Jaanipäeva kangelased |
 |
| Meie tibud jõudsid ikka ühte pessa |
 |
| Peole minnes... |
 |
| Ja peolt tulles... |
Mahalo!
Palun kirjuta tihedamini. Nii-nii huvitav on!:)
ReplyDelete