Monday 28 July 2014

Kodutud, kriminaalid või lihtsalt lollid?

Umbes nädal aega tagasi keeras ühe õhtuga meie kõigi Nohonani tänava tüdrukute elu segaseks. Mina olin tööl, kui meie korteri ühisvestlusesse ilmus teade: ''Meid visati korterist välja. Peame 24 tunniga välja kolima, muidu kutsutakse politsei!'' Mis ma selle peale ikka mõtlesin, ju on mingi järjekordne nali või lihtsalt asjatu paanika. Lõpetasin rahulikult tööpäeva ja läksin üpris ootusäreva tundega koju, et kuulda mis action siin käinud on... 

Meie tüdrukud olid südamerahuga kodus omi õhtuseid toimetusi tegemas - kes all basseini ääres, arvutiga koridoris, rahulikult toas ja mõned veel tööl, kui järsku vaatas ukse vahelt sisse maakler. Kuna korteris elavad lepingu järgi ainult Silvia ja Mirjam, küsis maakler kohe koridoris istuva Gertteli käest, kas ka tema siin elab. Gerttel muidugi vaatas talle suurte silmadega otsa ja raputas pead, endal jookseb arvuti tagant pikendusjuhe meie korteri ukse vahelt sisse... Lühidalt on seda lugu raske jutustada ja ega me isegi täpselt tea, mispärast meid siia enam ei taheta, aga ma isiklikult arvan, et saatuslikuks sai minu hiljutine ''majja sisse murdmine''. 

Kuna meil on kamba peale ainult üks võti, oleme seda alati hoidnud enda ukse taga tünni all. Majja saab aga sisse kas lifti kaudu, mille kasutamiseks peab olema kiip või siis basseiniala piiravate väravate kaudu. Kuna väravad olid kinni ja keegi viimase 15minuti jooksul polnud liftiga alla sõitnud, pistsin käe värava trellide vahelt läbi ja peksin diivanipadjaga ukselinki nii kaua kuni see avanes. By the way, selle nipi õpetas meile üks maja valvuritest. Aga muidugi, bad luck Brian nagu ma olen, tuli kohe üks tädike pahandama, et nii see plastik seal ukse vahel katki läkski, nii ei tohi kohe üldse teha, see on ebaseaduslik blah blah blah. Mina veel mõtlesin, et sellises olukorras tasub alati alandlikuks jääda ja rääkisin talle kuidas ma võtme ära olen kaotanud ja kui kalliks see maksma läheb, palusin mitu korda vabandust ja ohkasin nagu kogu maailma raskus oleks minu õlul... Sellest aga kasu polnud ja tädike nagu tädikestel ikka kombeks on, otsustas, et õiglus tuleb maailmas jalule seada ja läks valvurile kitule. Valvur helistas maaklerile ja sellest piisas, et muuta meie ühise vestluse nimi ''eriti teravast satsist ''RIP Nohonani 1.06-22.07"ks.

Võtsime siis tühjad kohvrid rõdunurgast välja ja hakkasime kappe tühjendama. Mina läksin muidugi poodi jäätise järgi. Can't help it :D Natuke tundus see olukord aga ebaõiglane ja otsustasime, et nii kergelt me ikka alla ei anna. Tegelikult on lepinguss kirjas, et maakler peab oma saabumisest ette teatama 72 tundi ja deposiit katab lõhutud asjad, mitte üleliigsed elanukud. Seega oleks meil õigus ka depo tagasi saada. Proovisime järgmisel hommikul valvuriga asjad korda rääkida, vabandada ja lubada, et me enam nii ei tee. Mina rumal muidugi arvasin, et kui 8 heledanahalist noort Eesti tüdrukut ühe vanemapoolse mehe ees nutma hakkavad, siis peaks viimase süda heldima ja veel ühe võimaluse andma. Jah tõesti, väga naiivne minust! Lõpuks olin minaise ainuke, kes nuttis (okei, Karmenil ka silmad välkusid), aga mehekese rekatsioon oli hoopis üllatavalt tige öeldes: ''Start acting like a grownup!" Mingit leebust temas enam näha polnud.

Still, me ei andnud alla. Lugesime seadusi, rääkisime StudentTouri inimestega ja helistasime isegi ühele taksojuht-politseinikule, et oma õigustes selgusele jõuda... Oli aeg helistada uuesti maaklerile, sest seaduse järgi peaks välja kolimiseks olema aega 45 päeva, mis meile ka suurepäraselt sobinud oleks. See tädi polnud aga enam üldse nii sõbralik ja vastutulelik, ta isegi ei lubanud midagi öelda, ainult karjus ja rääkis kui palju me ta usaldust ja muid reegleid rikkunud oleme. Lõpuks pani üldse kõne ära ja enam temaga telefoniteel kontakti ei saanud. Vahetasime paar eriti peenelt sõnastatud meili ja saime kuu lõpuni pikendust. Või tegelikult, Mirjam ja Silvia said, Kadi kolis teise eestlaste korterisse ja meie ülejäänud 5 hiilime nüüd nagu vargad ringi... Otsime küll uut korterit, aga väljavaated on üpris nirud ja üks maakler ütles isegi: "I don't do estonians anymore". Vaeseke oli sarmase eestlaste ülerahvastatuse pärast kinga saanud. Naljakas ja kurb üheaegselt :D


* * *



Ma olen vist oma postituste ja piltidega üldse jätnud kõigile mulje, et me siin muud ei teegi, kui ainult pidutseme, peesitame rannas ja tripime saare peal ringi. Ausalt, me vaid unistame, et see nii oleks! Tegelikult töötavad enamus meist kahe koha peal ja päeva lõpuks oleme tihtipeale nii väsinud, et ei viitsi poodi piima järelegi minna. See-eest vabadest päevadest püüame võtta viimast ja eks need pildid jõuavad ka avalikkuseni. Ma olen vist tõesti ainus, kellel teise töö leidmine niii kaua aega võttis, aga ega ennegi südametunnistus lubanud end liiga mugavalt tunda ja nagu juba mainisin- kõik nõuab raha. Igatahes nüüd tahaksin olla busy bee ja järgnevatel nädalatel kokku kraapida nii palju töötunde kui vähegi võimalik, aga see ei sõltu juba enam minust. Muidugi, pole ka ime. Mu müügid Hawaii Kawaiis on praktiliselt olematud. Täna müüsin 7.5tunni jooksul ühe 95dollarise jumberi - pole just summa mis tööandjaid rõõmustaks.


* * *


Ühel ilusal vabal päeval Kammu, Mirru ja kohaliku modelloga Dead Man's Catwalk'il. Nagu enamus matku siin ikka - ka see oli keelatud!









Ja sealt edasi Kammu ja Kätuga Rock Bridge otsinguile, kust mina juba ühe korra teise seltskonnaga nõutult tagasi tulin. Seekord leidsime selle sillakese üles, aga lained olid nii suured, et lähedale minna ei julgenud. Jällegi keelatud retk!




Essa kord täitsa vales kohas



Teine kord olime targemad



No ja kunagi päris ammu käisime Waimea Bay rannakeses, kus on üks kõige lahedamaid kivisid, millelt hüpata. Vähemalt minu jaoks, sest sügav vesi, ujumine, kalad ja kilpkonnad on endiselt mu suureks hirmuks. Vesi on seal aga nii ilus selge ja sinakasroheline,et see hirm asendus kivi otsas adrenaliinipuhanguga. Mu võimas hüpe lõppes aga väga valusa maandumise ja päris korraliku sinikaga.
Shrimbikesed tänaval


Meie ilus Sillu...
...ja meie ilus Karina
A-arbuza


Valus valus valuuus

Nexus - jäljed liival :D

4.juuli suured pidustused veetsime Vera kutsel ulpides. Floatilla on üks lahedamaid üritusi, millest ma vist elus osa olen saanud. Mitte et seal koguaeg ülivõrdes põnev action oleks käinud või päev otsa täielik relax oleks olnud. Eip, ausalt öeldes oli see pikk, raske ja veniv päev, alustades vara ärkamise, riiete ja toidu otsingute, terve päev kestva päikese kütte ja liiga kõvasti mängiva muusikaga. Aga see oli ikkagi midagi väga erinevat Eestist ja kuigi me Sillu ja Gertteliga ei jõudnudki teiste eestlastega Waikiki randa plasttopse kokku lööma, ei teeks ma tagantjärele midagi teisiti.










No comments:

Post a Comment