Finally finally !

Ma poleks küll uskunud, et mingi ajavahe minu suure lennuväsimuse üle trumpab, aga pean oma sõnu sööma... Esimene hommik Hawaiil, kell on 7:08, kõik magavad, aga mind ajab tuvi akna taga närvi. No ja muidugi lammutab mingi auto praegu meie maja maha. Vähemalt müra järgi tundub küll nii :D

Teekond siia oli ikka väga pikk ja tüütu. Tallinnast Amsterdami 2 tundi, San Franciscosse 11 tundi ja Honolulule veel 5,5 tundi. Hommikul 2:30 hakkasime Elvast sõitma, 6:45 väljus lennuk ja Eesti aja järgi järgmise päeva hommikul 9:00 olime kohal... Seega ligi 30 tundi istumist, ootusärevust ja kangeid konte on nüüdseks selja taga. Muidugi, häda nagu ma olen, suutsin kõige pikema lennu alguses joogitopsi maha ajada ja sellega nii enda kui ka Gertteli jalad märjaks teha. Nüüd tunnen karistuseks kurguvalu.

Tegelikult ei olnud üldse õnnelik :D

Ma muidugi ei tea, kus kohast mul selline rumal idee tuli, et kohale jõudes istume tüdrukutega natuke niisama, räägime juttu, joome teed, tutvume ja siis läheme varakult magama. Reaalsuses käivad aga asjad niipidi, et kui sa Hawaiile jõuad on sul 15 minutit aega, et end korda teha et peole minna :D Õnneks mingit klubimöllu keegi silmas ei pidanud, saime rannas lihtsalt teiste eestlastega kokku ja meil Gertteliga avanes ideaalne võimalus kõik kohalolijad küsimustega üle valada.

Ööd on siin mustad

Korteris elame kaheksakesi – mina, Gerttel, Silvia, Karina, Mirjam, Karmen, Kätlin ja Kadi. Jap, that’s right – 8 tüdrukut. Vannitoa ja peeglijärjekorrad saavad mõnusad olema :D Kuna meie Gertteliga jõudsime viimastena kohale, saime ka kohe esimesel ööl oma koju magama minna (ja meil lubati isegi voodis magada), teised pidid siia jõudes mõned ööd kodutud olema, teiste eestlaste rõdudel magama või üldse päris võõraste diivaneid kasutama. 

Tänane päevaplaan on juba päris tihe, alustades sellest, et vana telefon sai siia jõudes šoki ja pean nüüd mõne nunnu usa panni leidma.

Toodles!