Monday, 28 July 2014

Kodutud, kriminaalid või lihtsalt lollid?

Umbes nädal aega tagasi keeras ühe õhtuga meie kõigi Nohonani tänava tüdrukute elu segaseks. Mina olin tööl, kui meie korteri ühisvestlusesse ilmus teade: ''Meid visati korterist välja. Peame 24 tunniga välja kolima, muidu kutsutakse politsei!'' Mis ma selle peale ikka mõtlesin, ju on mingi järjekordne nali või lihtsalt asjatu paanika. Lõpetasin rahulikult tööpäeva ja läksin üpris ootusäreva tundega koju, et kuulda mis action siin käinud on... 

Meie tüdrukud olid südamerahuga kodus omi õhtuseid toimetusi tegemas - kes all basseini ääres, arvutiga koridoris, rahulikult toas ja mõned veel tööl, kui järsku vaatas ukse vahelt sisse maakler. Kuna korteris elavad lepingu järgi ainult Silvia ja Mirjam, küsis maakler kohe koridoris istuva Gertteli käest, kas ka tema siin elab. Gerttel muidugi vaatas talle suurte silmadega otsa ja raputas pead, endal jookseb arvuti tagant pikendusjuhe meie korteri ukse vahelt sisse... Lühidalt on seda lugu raske jutustada ja ega me isegi täpselt tea, mispärast meid siia enam ei taheta, aga ma isiklikult arvan, et saatuslikuks sai minu hiljutine ''majja sisse murdmine''. 

Kuna meil on kamba peale ainult üks võti, oleme seda alati hoidnud enda ukse taga tünni all. Majja saab aga sisse kas lifti kaudu, mille kasutamiseks peab olema kiip või siis basseiniala piiravate väravate kaudu. Kuna väravad olid kinni ja keegi viimase 15minuti jooksul polnud liftiga alla sõitnud, pistsin käe värava trellide vahelt läbi ja peksin diivanipadjaga ukselinki nii kaua kuni see avanes. By the way, selle nipi õpetas meile üks maja valvuritest. Aga muidugi, bad luck Brian nagu ma olen, tuli kohe üks tädike pahandama, et nii see plastik seal ukse vahel katki läkski, nii ei tohi kohe üldse teha, see on ebaseaduslik blah blah blah. Mina veel mõtlesin, et sellises olukorras tasub alati alandlikuks jääda ja rääkisin talle kuidas ma võtme ära olen kaotanud ja kui kalliks see maksma läheb, palusin mitu korda vabandust ja ohkasin nagu kogu maailma raskus oleks minu õlul... Sellest aga kasu polnud ja tädike nagu tädikestel ikka kombeks on, otsustas, et õiglus tuleb maailmas jalule seada ja läks valvurile kitule. Valvur helistas maaklerile ja sellest piisas, et muuta meie ühise vestluse nimi ''eriti teravast satsist ''RIP Nohonani 1.06-22.07"ks.

Võtsime siis tühjad kohvrid rõdunurgast välja ja hakkasime kappe tühjendama. Mina läksin muidugi poodi jäätise järgi. Can't help it :D Natuke tundus see olukord aga ebaõiglane ja otsustasime, et nii kergelt me ikka alla ei anna. Tegelikult on lepinguss kirjas, et maakler peab oma saabumisest ette teatama 72 tundi ja deposiit katab lõhutud asjad, mitte üleliigsed elanukud. Seega oleks meil õigus ka depo tagasi saada. Proovisime järgmisel hommikul valvuriga asjad korda rääkida, vabandada ja lubada, et me enam nii ei tee. Mina rumal muidugi arvasin, et kui 8 heledanahalist noort Eesti tüdrukut ühe vanemapoolse mehe ees nutma hakkavad, siis peaks viimase süda heldima ja veel ühe võimaluse andma. Jah tõesti, väga naiivne minust! Lõpuks olin minaise ainuke, kes nuttis (okei, Karmenil ka silmad välkusid), aga mehekese rekatsioon oli hoopis üllatavalt tige öeldes: ''Start acting like a grownup!" Mingit leebust temas enam näha polnud.

Still, me ei andnud alla. Lugesime seadusi, rääkisime StudentTouri inimestega ja helistasime isegi ühele taksojuht-politseinikule, et oma õigustes selgusele jõuda... Oli aeg helistada uuesti maaklerile, sest seaduse järgi peaks välja kolimiseks olema aega 45 päeva, mis meile ka suurepäraselt sobinud oleks. See tädi polnud aga enam üldse nii sõbralik ja vastutulelik, ta isegi ei lubanud midagi öelda, ainult karjus ja rääkis kui palju me ta usaldust ja muid reegleid rikkunud oleme. Lõpuks pani üldse kõne ära ja enam temaga telefoniteel kontakti ei saanud. Vahetasime paar eriti peenelt sõnastatud meili ja saime kuu lõpuni pikendust. Või tegelikult, Mirjam ja Silvia said, Kadi kolis teise eestlaste korterisse ja meie ülejäänud 5 hiilime nüüd nagu vargad ringi... Otsime küll uut korterit, aga väljavaated on üpris nirud ja üks maakler ütles isegi: "I don't do estonians anymore". Vaeseke oli sarmase eestlaste ülerahvastatuse pärast kinga saanud. Naljakas ja kurb üheaegselt :D


* * *



Ma olen vist oma postituste ja piltidega üldse jätnud kõigile mulje, et me siin muud ei teegi, kui ainult pidutseme, peesitame rannas ja tripime saare peal ringi. Ausalt, me vaid unistame, et see nii oleks! Tegelikult töötavad enamus meist kahe koha peal ja päeva lõpuks oleme tihtipeale nii väsinud, et ei viitsi poodi piima järelegi minna. See-eest vabadest päevadest püüame võtta viimast ja eks need pildid jõuavad ka avalikkuseni. Ma olen vist tõesti ainus, kellel teise töö leidmine niii kaua aega võttis, aga ega ennegi südametunnistus lubanud end liiga mugavalt tunda ja nagu juba mainisin- kõik nõuab raha. Igatahes nüüd tahaksin olla busy bee ja järgnevatel nädalatel kokku kraapida nii palju töötunde kui vähegi võimalik, aga see ei sõltu juba enam minust. Muidugi, pole ka ime. Mu müügid Hawaii Kawaiis on praktiliselt olematud. Täna müüsin 7.5tunni jooksul ühe 95dollarise jumberi - pole just summa mis tööandjaid rõõmustaks.


* * *


Ühel ilusal vabal päeval Kammu, Mirru ja kohaliku modelloga Dead Man's Catwalk'il. Nagu enamus matku siin ikka - ka see oli keelatud!









Ja sealt edasi Kammu ja Kätuga Rock Bridge otsinguile, kust mina juba ühe korra teise seltskonnaga nõutult tagasi tulin. Seekord leidsime selle sillakese üles, aga lained olid nii suured, et lähedale minna ei julgenud. Jällegi keelatud retk!




Essa kord täitsa vales kohas



Teine kord olime targemad



No ja kunagi päris ammu käisime Waimea Bay rannakeses, kus on üks kõige lahedamaid kivisid, millelt hüpata. Vähemalt minu jaoks, sest sügav vesi, ujumine, kalad ja kilpkonnad on endiselt mu suureks hirmuks. Vesi on seal aga nii ilus selge ja sinakasroheline,et see hirm asendus kivi otsas adrenaliinipuhanguga. Mu võimas hüpe lõppes aga väga valusa maandumise ja päris korraliku sinikaga.
Shrimbikesed tänaval


Meie ilus Sillu...
...ja meie ilus Karina
A-arbuza


Valus valus valuuus

Nexus - jäljed liival :D

4.juuli suured pidustused veetsime Vera kutsel ulpides. Floatilla on üks lahedamaid üritusi, millest ma vist elus osa olen saanud. Mitte et seal koguaeg ülivõrdes põnev action oleks käinud või päev otsa täielik relax oleks olnud. Eip, ausalt öeldes oli see pikk, raske ja veniv päev, alustades vara ärkamise, riiete ja toidu otsingute, terve päev kestva päikese kütte ja liiga kõvasti mängiva muusikaga. Aga see oli ikkagi midagi väga erinevat Eestist ja kuigi me Sillu ja Gertteliga ei jõudnudki teiste eestlastega Waikiki randa plasttopse kokku lööma, ei teeks ma tagantjärele midagi teisiti.










Tuesday, 8 July 2014

Let's Talk About Money

Mõtlesin, et teen uue energiast pakatava postituse siis, kui tööasjad on kõik ilusti korras, aga seda hetke oodates päevad aina vahetusid ja olukord ei muutunud. Nüüd on see käes!


Mulle hakkab järjest enam tunduma, et eelmiste aastate Studenttouriga Hawaiil käiad on püüdnud elust siin saarel palju lillelisema mulje jätta, kui see tegelikult on. Finantspoolest kohe kindlasti. Kui palju tulek siia siis maksma läks?
        159 liitumistasu - mille mina õnneks uute sponsorite lisandumise(?) tõttu tagasi sain, paljud aga mitte
        686 Studenttouri programmitasu
        120 viisalõiv
        1004 lennupiletid
        1000 taskuraha
Seega kokku 2810eurot. Kohustuslik taskuraha oli küll $1000, aga kuna enamus võtsid sama summa eurodes, siis igaks juhuks arvestasin ka mina varuga. Ja hästi tegin - raha kaob siin nagu vesi sõelast. Kus kohast teised selle raha võtsid, ma ei tea, mina küsisin igatahes võlgu ning sellest on saanud üks suur ja terav okas mu südames. Kuna eelmiste aastate osalejad lubasid, et miinusesse siin ei jää ja kohusetundliku eestlase töövaimuga võib end isegi kahekordselt tagasi teenida, ei osanud ma esialgu muret tunda. Arvasin, et kui ainult võla kustutatud saan on ka hästi, sest elamus ja võimalused, mida Hawaii pakub, on kirjeldamatud. Nüüdseks olen olnud siin juba kuu aega ning rahad on päris otsas. Esimene nädal oli kõige kulukam. Kuna kõik rääkisid kui meeletult odav siin on, kui ilusad riided ja kui suur valik ning soovitasid kohvrisse pakkida nii vähe riideid kui võimalik ja nii palju Eesti toitu kui kaalu järgi mahub (sest ainult tervislik toit on kallis), siis nii ma ka tegin. Kohale jõudes saabus aga koos minuga ka paanika- riided on küll odavamad, kuid mitte NIIII odavad, et enda garderoobi piisavalt varustada ja kuna ma reaalselt pakkisin oma kohvrisse ühe kleidi, ühed lühikesed püksid ja pluusi, trennikomplekti ning ühe paari pikemaid soojemaid riideid, polnud mul siin midagi sobilikku isegi tööintervjuule panna. No ja nagu reeglikohaselt ikka, kui midagi on väga vaja, siis seda poest ei leia, ilusat kohe kindlasti mitte. Siiski, midagi oli vaja selga panna ja nii ma ostsin natuke mõttetut kraami kokku, alustades Crocsidega, mis näevad välja koledad kui öö ja lõpetades suure tumehalli kübaraga, mis alguses tundus nii lahe ja fashion ning nüüd ma isegi ei tea kus see vedeleb. Vähemalt on päikesekreemid ja aftersunid odavad, näiteks Australian Goldi omad Walmartis 7-10dollarit, Eestis samad 20-30eurot. Ja paar päeva tagasi maksime ka juuli üüri ära, 218.75 inimese kohta, kokku 1750dollarit kuu. Seega raha ainult kulub, kulub, kulub...
Minu, kui ainukese täisealise meie korteris (21), rõõm käia alkoholi ostmas
Esimest korda elus leidsin endale asicsid mida julgeks ka jalga panna. Niii ilusad !
Ben&Jerry's 2 for $7. Olge siis valmis, ma tulen 100 kilosena tagasi 


Tööst niipalju, et minu otsingud kestsid kaua.

1. Olen nüüd prillipoes ametlikult ja mulle täitsa meeldib seal üksi asjatada. Kassad on head, mitte küll nii suured kui kohalikel, aga piisavalt suured, et hakata pärast teist palgatsekki commissionit teenima, muidu 8dollarit tunnis. Palka makstakse siin iga kahe nädala tagant. Mõnes kohas isegi iga nädal või iga päev. Kahjuks antakse mulle seal ainult 2x nädalas 5-6h tööd. Nende elustiili juures täiesti normaalne, meid aga ära ei toida.
Minu kiosk keskuse 2.korrusel. Katust peakohal pole - kui sajab vihma saan ligumärjaks ja üks hommik tervitas lind mind plärtsuga :)
2. Vahepeal käisime Gertteliga Above Ultra Lounge's asju ajamas, saime mõnel õhtul tasuta shotiringi flaiereid jagada ($20 2tunni eest näkku) ja tulevikus, kui kohustuslikud tuberkuloositestid tehtud ja liquor license'd käes, lubati meid waitressideks koolitada. Nüüd ei paista aga kellelgi need lubadused meeles olevat ja selle koha võib potentsiaalsete töökohtade nimekirjast maha tõmmata. Miks me üldse sellest kohast nii kaua kinni püüdisme hoida ja igavat flaieri jagamise tööd tegime oligi lootus saada waitressideks. Kõik tipikohad on siin elupäästjad. 100-300dollarit õhtu jooksul, kohe kätte - elu oleks olnud muretu.

3. Karaoke Hut'i, millest varem kirjutasin, helistasin pooleteise nädala jooksul 7-8 korda, iga kord sain sama vastuse: ''Omanik pole siin, helista homme tagasi''. Polnud kasu ka sellest, kui palusin, et ta ise mulle helistaks või küsisin paremaid kellaaegu omaniku tabamiseks. Kuna seal kohal käies kiitis manager mu iseloomu ja välimust vähemalt 20minutit, arvasin naiivselt, et olen seal juba ühe jalaga tööl. Eile aga nägin, et nad olid craigslisti uue töökuulutuse üles pannud ja see tähendab ainult seda, et ka nemad, nagu enamus teisi häid kohti,  ei taha nii lühikeseks ajaks kedagi välja koolitada, seega loobusin.

4. Ja siis sai minust turumutt. Päriselt :D Mirjam sai meie kodust üle tee olevasse Duke's Marketisse heli järgi vilkuvaid t-särke müüma. Sellele omanikule kuuluvad mitmed erinevad kioskid nii Duke's Marketil kui ka Ala Moana keskuses (seal kus mu prillipood). Töökorraldus on natuke keerulisem- päevad 12h pikad, palka pole. Teenid 25-30% oma müügi pealt, aga kuna eelnevatel aastatel on Studenttouri inimesed seal töötanud ja ühed Läti tüdrukud olid puhta rikkaks saanud, otsustasin helistada. Omanik oligi kohe nõus mind koolitama hakkama, aga mitte t-särgi kioskisse, vaid hoopis magnetkäevõrusid müüma. Need olid mu elu kõige piinarikkamad kaks päeva. Asi lõppes sellega, et pärast esimest 12tunnist proovipäeva kõndisin ma terve tee Ala Moanast nuttes koju, sest ma olin lihtsalt niiii väga väsinud juhendaja pidevast näägutamisest ja kritiseerimisest. Lühidalt seletades need magnetkäevõrud parandavad inimese tasakaalu, painduvust, reaktsiooniaega, üleüldist enesetunnet, lihasvalusid jne. Minu tööks oli ühte koguaeg näpus hoida ja kioskist mööda kõndivaid inimesi testi tegema kutsuda. ''Hello, quick test, 5seconds, come, try!!! Have you tried this one? Do you know what it is? Don't be a sceptic!!!!!" Ma tõsiselt tundisin end nagu kuskil Türgi turul töötavat ja kui ma isegi sain mõne ohvri leti äärde, ei osanud ma ühtegi hinda öelda, sest need pidi ise välja mõtlema. Mingi vahemik ja miinimumhind oli muidugi ette antud, aga need võrud ei olnud 10-20dollarit, need olid 50-250 dollarit ja nii ma saingi vasta päid ja jalgu, kui ei osanud isegi riidekvaliteedi järgi vahet teha, kas see konkreetne inimene peaks sama võru saama 70 või 100dollari eest. Minu lohutuseks quittis ka Mirjam, nüüd on ainus mure kuidas oma 184 dollarit kätte saada.

5. Siis tegin endale väheke kobedama CV, lisades palju valeinformatsiooni ja suuuurema pildi endast ning läksin uuesti tipikohti jahtima. Ala Moana 4.korruselt leidsin nii mõnusaid restorane, ühel oli isegi craigslistis kuulutus üleval. Sain ühe nibin-nabin ''jah'' kätte, kuid nad palusid siiski mul nädala lõpuni kannatlik olla ja lubasid tagasi helistada kui asi kindel on. Seda kõnet ei tulnud...

6. Ja siis, kui olin valmis juba Mäki uksest sisse astuma ja end neile pakkuma, sain Karmeni kaudu Hawaii Kawaii poekeses jutule. Neid poode on Waikikil kolm tükki ja Karmen on seal töötanud juba kuu aega. Nädal aega tagasi avasid nad kolmanda ja sellega kaasnes ka vajadus tööjõu järele. Täna käisin intervjuul ja see on kõige armsam kohake terves maailmas!!! Minu pood asub Hiltoni linnakus, mis on lihtsalt niiiniii ilus, täis palju erinevaid butiike ja kohvikuid ning juba homme kell 10 pean jälle seal olema, et oma praktikaga alustada. Lõpuks lõpuks ometi võin ma rahuliku südamega magama minna, sest see töö on 40h nädalas ja nälga ma enam ei jää :)


-----------------------------


Jaanipäeva veetsime koos kõigi eestlaste ja haikaladega imeilusas Makapuu rannas, magasime lageda taeva all, kaisus sipelgad ja muud tegelased...
Early birdid varakult ootel
Viimased asjad kotti ja minek
Minu ilusad roomied - Mirjam ja Karina
Meie ja meie poisid :)
Love it
Jaanipäeva kangelased
Meie tibud jõudsid ikka ühte pessa

Peole minnes...
Ja peolt tulles...

Mahalo!